Euroopa lehis

Euroopa lehis kasvab pärismaisena peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopa mägistel aladel (Alpid, Sudeedid, Tatrad, Ida-Karpaadid), kuid ka Poolas ja Leedu lõunaosas. Puu eelistab valgusküllaseid kasvukohti ning viljakat parasniisket pinnast.
Eestis euroopa lehis pärismaisena ei kasva, kuid metsakasvatuse ja haljastuse tarbeks on teda juba kaks sajandit kultiveeritud.
Eesti võõrpuuliikidest on euroopa lehis kõrgeim (kasvanud kuni 44 meetri kõrguseks). Ta võib Eestis kohati ka looduslikult uueneda: tegu on metsistuva ja naturaliseeruva liigiga.
Euroopa lehis on vastupidav puu, noorena kiirekasvuline. Puu on hõreda võra ja pikkade okstega. Võra noorena koonusjas, hiljem ebaühtlane ja laiuv. Euroopa lehise kõrgus on tavaliselt 25…45 meetrit, kuid üksikud isendid võivad kasvada ka rohkem kui 50 meetri kõrguseks.

Lehisel on sirge silindriline tüvi, mille läbimõõt on enamasti kuni umbes 1 meeter, üksikutel isenditel võib ulatuda 2,5 meetrini.
Koor on roosakaspruun, noorena sile, vanemal puul paksukorbaline. Võrsed on helekollased ja karvadeta. Tumepruunid läikivad pungad on vaigused.
Nõeljad okkad on pehmed, erkrohelised, sügisel värvuvad kollaseks (oranžiks), varisevad novembris.
Kasutamine
Euroopa lehist kasutatakse haljastuses pargi- ja aiapuuna. Teda saab kasvatada ka pöetava hekina.
Lehiselt saadakse väärtuslikku puitu. Lehise puit on tugev, vastupidav ka niisketes tingimustes ning dekoratiivne. See on hinnatud materjal muu hulgas ehituses, tisleritöös, laevaehituses. Traditsiooniliselt valmistati lehisest kaevanduste tugipuud.