Harilik mänd

Harilik mänd (Pinus sylvestris) on igihaljas okaspuuliik männi perekonnast, kõige levinum männiliik. Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka (alamperekond Pinus).
Metsa, kus mänd on arvukaim puuliik, nimetatakse männikuks.
Harilik mänd on Eesti ainus looduslik männiliik ning levinuim puu metsades. Männid katavad 38% Eesti metsamaadest ja 39% kõigi puistute tagavarast. Eestis kasvavad männid keskeltläbi umbes 30 meetri kõrguseks.
Männi levinud rahvapärased nimetused on pedajas, pedakas, pettäi ja pedak.

Levik, kasvukohad
Harilik mänd levinud Euroopas ja Aasias Hispaaniast ja Šotimaa rannikust kuni Venemaa kaguosani. Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Kasvab nii happelisel mullal, kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja leviala ulatub 1000…1200 m kõrguseni.
Loomulik mändide iga sõltuvalt kasvutingimustest on tavaliselt 200…300 (400) aastat olles mõnevõrra kuusest pikaealisem. Põhja-Soomest on leitud isegi 810-aastane elus mänd ja isegi 1029-aastane surnud puu.
Okkad on peensaagja servaga, sise ja väliküljel asuvate õhulõhederibadega, kahekaupa kimbus. Pikkus 3…7 cm, olles jõulistel noorpuudel isegi kuni 10cm pikad.
Mänd on valgusnõudlik puuliik ja vajab kasvamiseks ohtralt valgust. Sellepärast kuivavad ning laasuvad alumised oksad kergesti. Mänd võib kasvada üle meetri jämedaks (Briti saartel on umbes 1,5 m jämedaid isendeid).

Kasutamine
Läbi ajaloo on eestlased kasutanud palju männipuitu. Männipuit on väärtuslik tarbepuit. Sellest valmistatakse näiteks ehitisi, mööblit, laevu ja paberit. Samas on männikuid väga palju ka istutatud.

Varasematel aegadel on eestlased männist palju tõrva ajanud. Tänapäeva keemiatööstus toodab männivaigust tarbeaineid, näiteks tärpentini ja kampolit. Männipuidust saab utmisel ka puupiiritust.